Kui sa ei ole suutnud vältida elu teket prügikastis, siis kanna vähemalt selle eestki hoolt, et seal ei süveneks natsionalistikud meeleolud ning soov ülejäänud majapidamisest lahku lüüa & iseseisev vabariik välja kuulutada.
Nisu hind maailmaturul kukkus sõjaeelsele tasemele. Nüüd on olemas teatud lootus, et ehk eelolev talv ei tulegi nii jube, kui esialgu paistis. Energiahindadega, muidugi, on ikka hirmus, aga kui elektriarvest midagi üle jääb, jaksab vähemalt süüa osta.
Poolas tegutsev instituut kuulutas tavalise kodukassi invasiivseks võõrliigiks:
Niisiis, sain juba teist korda fb käest bloki. Eelmise korra 24 tunni asemel pidi seekord ametlikult olema 48 tundi. Miskipärast läks counter käima aga alles täna hommikul, ehkki terve eilse päeva olin ma juba blokitud. Seega on bloki tegelik pikkus kolm ööpäeva ametlikult lubatud kahe asemel + veel igasugused lisapiirangud, mis mind küll suuremat ei koti.
Bloki põhjustanud sissekanded erinevad teineteisest nagu muna ja kana. Võite mõlemat lugeda, sest olen nad siin blogis ära toonud. Üks on “Saksa rahva zeitgeistist” & teine “Filmi “Klass” tulistamisstseeni teraapilisest mõjust”. Seega on võimatu aimata, mille eest fb-s bloki võib saada. Mis on kurb, sest nii kasvab kasutajate enesetsensuur nõnda suureks, et midagi muud peale kassipiltide ühes maailma suurimas ning keskealise auditooriumi jaoks kahtlemata olulisimas sotsiaalmeediakeskkonnas enam avaldada ei juletagi. Selline asi on aga juba ohuks demokraatiale, laiemas tähenduses.
Igatahes tuleb see blogi siin nüüd taas aktiivselt kasutusele. Ma ei tea, kui palju & kui pikalt ma siin täpselt kirjutada ning pilte & miks mitte taas ka muusikat levitada ma siin jaksan, aga igatahes võib pauside pikkust edaspidi mõõta päevade, mitte enam aastatega. Jumalad tänatud, et ma seda blogi vahepeal lihtsalt ära ei kustutanud!
Ma ei usu endiselt, et nende blokkide taga on inimesest pealekaebaja. Kahtlustan, et küllap oli tegu siiski algoritmiga, mis reageerib teatud fraasidele. Aga on ka inimesest pealekaebajale viitavaid märke. Mõlemad blokid tulid suhteliselt lühikese aja jooksul (kõik eelmise bloki piirangud polnud seekordseks isegi veel mitte lõppenud, mis pole iseenesest veel viide inimesest pealekaebajale. Küll aga see, et mõlemad blokid tulid sellise lühikese aja jooksul, kui mu fb profiil oli avalik, nähtav kõigile soovijaile. Juhtus nii, et mul oli vaja järjest paar sissekannet avalikuks teha, et neid oleks võimalik jagada. Pärast seda ei viitsinud ma, arvates et ehk tuleb jagatavaid sissekandeid veel, kohe seadeid kruttida, et kogu mu fb taas ainult sõbralistile nähtav oleks. Iseenesest pole ju suurt vahet, mu sõbralistis on üle tuhande liikme, nii et auditoorium on selliselgi juhul väga globaalne 🙂 Aga võib kahtlustada, et väljaspool minu sõbralisti on keegi, kellele mu isik ikka kohe üldse ei meeldi ning kes kasutab iga võimalust, et mind mõneks ajakski fb-s kirjutamise võimalusest ilma jätta. Seega, kui seekordne blokk lõppeb, krutin kohe jälle fb seadeid ning nii, et edasised sissekanded on nähtavad ainult sõbralisti liikmeile.
Tuletan meelde, kuidas see uute fotosissekannete lisamine käiski:
USA abordiseaduse (Roe vs. Wade) tühistamine on kaasa toonud end steriliseerida soovivate naiste hulga järsu suurenemise. Steriliseerimisoperatsioonidele on koguni kuudepikkune järjekord. Pole vist päris see tulemus, mida ennast ise konservatiivideks pidav (olgu vahe nende & klassikaliste konservatiivide vahel!) seltskond soovis?
Arvasin mõnda aega, et Saksamaa & sakslased on küünilised, et neil on lihtsalt ükskõik mingeist Ida-Euroopa matsirahvaist & sellest, kas Venemaa nad alistab või mitte.
Nüüd saan aru, et sakslased ongi süüdimatud lambukesed, kes on valmis laskma end käekõrval tapale jalutada. Nad ei taha tõepoolest ka iseennast kaitsta. Neil on järjekindel eitusfaas kõigi toimuvate koleduste suhtes. See on kahjuks künismist hullem, künism oleks parem.
Vaatan juba mitmendat päeva aeg-ajalt “Klassi” tulistamisstseeni, kujutades ennast tulistajaks ning mind kiusanud koolikaaslasi tulistatavaiks. Väga teraapiline. Miks ma selle peale küll varem pole tulnud?
Poleks arvanud, et elus kunagi veel blogima hakkan, aga nagu kulunud lause ütleb, elu teeb oma korrektiivid. Taasblogimise eest pean ma “tänulik” olema FB-le, mis mulle kahepäevase bloki virutas, sest julgesin väita filmi “Klass” tulistamistseeni teraapilise olevat. Ähvardavad juba konto permanentse kustutamisega, kui ma “veel niimoodi tegema peaks”. Ega siis polegi muud, kui muudkui aga blogi, nagu ennevanasti, kui ma veel palju noorem keskealine olin 🙂
Esialgu jääb see blogi siis võimalike blokipäevade tarbeks, mida võib ju edaspidi veelgi tulla, aga kes teab, ehk naasengi selle suhtlusžanri juurde jälle pikemalt tagasi.
Väga huvitav oleks teada, kes te kõik olete, kes te minu uusi sissekandeid loete. Nii-et andke all kommentaarides teada, kui see teile just ülemäära tüli ei tee 🙂 Edaspidi ma kedagi enam selliste palvetega ei tüüta, aga nii taasalustamise puhul korra ikka soovin oma uudishimu rahuldada.
Kui ma neljapäevaõhtuti Tlna jõuan, on linna peal avat veel terve trobikond kohvikuid, paljuil neist mitmeidki voorusi. Ent olen õhtuseks kohviostuks hakanud eelistama Sadama Statoili bensiinijaama Lootsi tänava alguses. Asi pole sugugi ainult selles, et talvised tanklad muudavad mind nostalgiliseks, nagu varemgi olen kirjutanud. Asi pole isegi mitte selles, et teekond B-jaamast Põhja & natuke ka Mere pst. kaudu ning siis läbi sadamaala on minu meelest iseäranis kaunis, 1 mu meelisteekondi Tlns. Asi on üsna üheselt Küllikeses.
On suisa tahtmine külastada neljapäevaõhtuti ainult Sadama Statikat ning jätta muud kohvijoomispaigad, kuhu ka IIx sisse kargan, sinnapaika. Aga häda selles, et Küllike pole nimetet bensiinijaama ainuke töötaja. Tunnen end petetuna, kui leti taga on parasjagu mõni II teenindaja. Tunnen, et minu ootusi pole õigustet. Aga vaevalt mul õnnestub tankla töötajate töögraafikut teada saada ning pelg mitte kohata Küllikest hoiab mind sageli sest paigast hoopis eemal.
Küllike on mdgi mõnus suhtleja, tore teenindaja, suudab jätta mulje, nagu talle meeldikski see töö ning pealegi on ta ilus. Aga ilus vb olla mitut moodi. Ma ei tea, kas on see läheneva vanaduse tunnus, või mis, aga mulle tundub, et esteetiliselt nauditavate inimeste hulk on viimaseil a-il hoogsalt kasvanud ning mdgi pole need inimesed kõik 1 vitsaga lööd, vaid iga1 neist on ilus omamoodi. Mingid tüübid, kuhu tahtmisel neid vb lahterdada, mdgi on, aga igatahes, öeldes kellegi kohta “ilus” tuleb kohe täpsustada, mida selle sõnaga mõeldakse, mdu polegi sõnal justkui sisu.
Küllike on ilus eestlasele omatul moel. &h, mdgi meeldiks ta nii oma välimuse kui ka olemise poolest paljuile, seda enam, et on meestüüpe, kellele piisab naisterahva ilusaks tunnistamiseks sellest, et ta on blond. Eriti veel, kui see keegi siis on lausa loomulikult suisa plaatinablondi lähedane. Mina siiski nii lihtsalt oma esteetilisi otsuseid ei langeta. Mulle on oluline Küllikese eripära, tema IItsugusus. See, et taolist tüüpi tuleb üsna harva ette Eestis, aga seda sagedamini lahe vastaskaldal.
Küllike meenutab mulle Soomet, parimas tähenduses. Siitpoolt on ta justkui põhjanaabrite I piiritähis ning lahe tagant tagasi saabudes otsekui viimane tervitus, hüvastijätt hõimukaaslaste maaga. Killuke ehedat Soomemaad keset Tlna linna.
Aga kindlasti ei seleta seegi kõike, pole ainus põhjus, mis tolle isiku ning tolle tankla mulle nii ligitõmbavaks muudab. Küllap on siin sadu kilde, tuhandeid assotsiatsioone, teadvustamata mälukatkeid, mis ajus 1ks tervikuks vormuvad ning konkreetse inimese lähedust otsima panevad. Küllike on mõnus, temaga veedetud hetked (“See spordijook, ah & 1 must kohv ka.” “Kas see on kõik?” “&h” “Ekstra-kaarti on?” “On, kui ma selle leian, tänapäeval on kõik kaardid 1esugused” “Näete, see kollane” “&h ongi, aitäh” “2.95 palun”) teevad paremaks päeva ning mõne järgnevagi. Mitte, et neil päevil mdgi midagi viga oleks, aga Küllikese abil muutuvad need lihtsalt veel kvaliteetsemaks.
Ma ei kasuta teenindajaneiu nime hellitusvormi, tema nimi ongi Küllike. Vähemalt vb nii lugeda tema rinnasildilt.
Pseudomodernism & inimese võõrandumine näikse õhus olevat, näikse lausa zeitgeisti osad olevat. Eks inimese võõrandumisest ole räägit sellest ajast peale, kui Marx vastava mõiste tarvitusele võttis, aga miskipärast tundub paljuile, et praegu on käes pseudomodernistlik ajastu ning sellega seoses inimese võõrandumine, küündimatus & saamatus lausa üüratud mõõtmed võtnud. Ega selles väites päriselt kahelda saagi, peab vist tunnistama igaüks, kel kombeks enda ümber toimuvat veidigi analüüsida.
Pseudomodernismi olulisust teemana näitab seegi, et 2 sõnateatri lavastust, mida ma viimasel ajal vaatamas käinud, räägivad mõlemad just sellest ning isegi üsna sarnasel viisil. Von Krahli teatri lavastusel „Sinihabe“ ma siinkohal pikemalt ei peatu, sest see venitaks mu kirjutise põhjendamatult pikaks, samuti on „Sinihabe“ niigi leidnud meeldivalt palju meediakajastust.
Nõnda siis tuleb „Sinihabemest“ juttu just nii palju, kui seda on vaja lavastuse võrdlemiseks Helsingi Üliõpilasteatri lavastusega „Give me back my Son“, mida möödunud pühapäeval, 9. detsembril kaemas käisin.
Lavastaja Ossi Koskelainen annab tutvustuses etenduse mõistmiseks võtme kohe kätte. Pealkiri tuleb 1996-da aasta filmist „Ransom“, kus Mel Gibsoni kehastatav tegelaskuju hüüab kuulsa lause: „Give me back my son“ – „Anna mu poeg tagasi“. Koskelainen kirjutab:
„See intensiivne hetk filmikunsti ajaloos kontsentreerib ka tänaselgi päeval endiselt inimkonna sisemist laengut. Meie töörühm nimelt teab, et suurim osa inimesist kulutab pea kogu elu nõudes pantvangistet, kadunud või kaotet poega tagasi. Olgu poeg siis tegelik, fiktiivne, religioosne, kunstiline, teadvustet, teadvustamata või poliitiline isik, olgu või energialaeng, teda taotellakse. Ja palju. Ja mingil põhjusel on ta enamasti poeg, mitte tütar“.
Nii „Sinihabeme“ kui ka „Give me back my soni“ tegevus kulgeb enamasti kontoriruumis – eks ole see ka „musta kasti“ tüüpi teatri jaoks kõige mugavam lavakujundus:) Kui aga „Sinihabe“ areneb mingis täiesti fiktiivses kontoris, kõigi kontorite sümbolis, paarkümmend aastat tulevikus, siis „Give me back my soni“ ruum on täpselt fikseerit – see on reaalselt eksisteeriva internetikaubamaja Verkkokauppa.com öösel avat müügiesindus, kust tegevus teiseks vaatuseks laieneb kogu kaubamajahoonesse.
Ehkki olen kõigest harrastuskriitik ning seega võin endale mõnuga lubada absoluutselt kõiki fopaasid, mille pärast palgaline teatrikriitik mistahes toimetusest kinga saaks, või kirjasaatja honorarist ja hilisemaist pakkumisist ilma jääks:), väldin praegu 1t peamist viga, mida lehelugejad teatri & -filmikriitikuile ette heitnud on – et arvustus muutub lihtsalt tüki laiendatud ümberjutustuseks, tegevustiku ärarääkimiseks, mis võtab lugejalt põnevuse ise teatrisaali minna (kui ta lavastust juba varem näinud pole) ega anna tglt. ka vajalikku hinnangut või kõrvalpilku toimunu kohta.
Sestap püüan jääda 3 teema juurde – mis avab näidendi olemuse või on muidu kultuuriliselt oluline, mis etenduses meeldis ning mis võinuks teisiti olla. Sellest kõigest räägin aga suhteliselt läbisegi, lähtudes ikkagi sündmuste kronoloogilisest käigust lavastuses, ehkki sisu ümber jutustama ei hakka.
Ehkki etendus algas kaunikesti kammerlikult, lõi peagi välja lavastuse baroklikult lopsakas iseloom. Nagu Koskelainen tunnistab, on lavastuse aluseks Üliõpilasteatri uute näitlejate etüüdid, mis omavahel sujuvaks narratiiviks kokku traageldet. Paraku pole jutustus sugugi alati sujuv ning traagelniidid kipuvad välja paistma.
Lavakujunduse poolest moodsale teatrile loomupäraselt askeetlikus lavastuses lööb barokk välja tegevustikus. Kui „Sinihabemele“ on kriitikud ette heitnud, et suuresti on tegu vaid juhusliku sketšide jadaga, siis „GMBMS“-le võib ette heita sedasama, eriti esimese vaatuse osas.
Kui suuresti on esimest vaatust vaja tegelaskujude avamiseks (siiski on ka see avamistegevus liiga põhjalik), siis jääb ka sinna siiski osiseid, mille seos ülejäänud tegevustikuga jääb küsitavaks. Näiteks Arvutihoolduse-Liisa (Petra Heinänen) pikk teekond oma töötoast müügisaali. Teekonnal endal pole ju häda midagi, seal käsitellakse sümbolistlikult mitmesuguseid olukordi, millega pseudomodernistliku ajastu võõrandunud inimesel tegemist teha tuleb ning mis teda enam, võrreldes modernistliku või ka postmodernistliku ajastuga, kuhugi ei aita. Näiteks psühhedeelne olukord , kus liikus ringi miimiliselt armastussõnumit kuulutav punane kärbseseen ning muud sarnased tegelased, indiaanipealik Otsiva Kivi (Kiia Laine) juhtimisel. Aga arusaamatuks jääb, mis üldse on Liisa tuppa toimetet kunstfallos ning miks annab Verkkokauppa.com-i omanik Pietu „The Man“ Porilainen talle käsu see tingimata müügisaali tuua? Küllap seegi peab haakuma üldisesse võõrandumiskriitilisse sentimenti, paraku ei saa vaataja siin mingit vihjet, kustkandist peaks võtit otsima hakkama.
Kogu lavastus on küll postmodernistlikult täis viiteid sinna & tänna, seegi on osa lavastuse baroklikust „lobast“ (postmodernistlik nähtus ju seegi), aga Liisa teekonna & veel mitmegi stseeni puhul on raske aru saada, mida just tsiteerit või kas üldse midagi on tsiteerit.
Samas pole kunstfallos siiski päris asjatu, pole see püss, millest pauku ei tule. Kui usinasti kontoriruumi dekoreerivad ruumikunstnikud Irma (Maria Mäkelä) & Lager Holmström toovad lagedale kolba, torkab Pietu “The Man” Porilainen selle 1-l hetkel fallose otsa, luues sellega omapärase sümboli surma & seksi seoseist. Iroonia pseudomodernismi aadressil on see, et nii kolp, kui fallos, on kunst, mis kunst, kumbki neist pole ehe. Nagu on pseudomodernistlikus maailmaski inimeste jaoks suuresti kaduma läinud seksi & surma olemus, ehedus, tähendus, jäänud on vaid samateemalised simulaakrumid.
Nagu “Sinihabemes”, nõnda ongi ka “GMBMS”-s kujuteldav elu suuresti simuleerit, nagu pseudomodernistlikule ajastule kohane. Simulaakrumist üritab I-ses vaatuses läbi tungida Verkkokauppa.com-i katseajaga töötaja Henkka (Into Virtanen), esitades klientidele ebamugavaid küsimusi. Ebamugavaid, sest neile vastamine on päriselt oluline. Näiteks küsib ta fotoaparaati soovida ostvalt kliendilt: “Aga mida te tahate oma fotodega maailmale öelda?”. Kunded jäävad alati vastuse võlgu, leides pääsetee kas totakas itsitamises, või mõnes muus asendustegevuses. Õige pea keelab “The Man” küsimuste esitamise ära, sest need häirivad pseudomodernistlikku idülli ning peletavad kliente.
Teistpidi võib Henkka esitatavaid küsimusi võtta ka kui pseudomodernistlikus ühiskonnas pidevalt toimuvat katset alustada intellektuaalset dialoogi. Dialoogi, millest midagi välja ei tule, sest tegelikult ei taha ka kõnelejad ise seda tõsiselt võtta. Postmodernismist alguse saanud loba on kaotanud oma tähendustiinuse ning muutunud väärtuseks iseeneses.
Tähendusrikas on ka Pietu & seksilühisõnumiteenuse pakkuja Katja Hovatovi (Veera Oksanen) kohtumine, kui Katja on kaupluses kliendina ning Pietu teenindajana, kumbki ei loobu sellegi stseeni ajal tekstisõnumite saatmisest. Muidugi tuleb välja, et üle60-se jõhkra muti asemel, kellega Pietu enda arust suhtleb, on tegu 16 a-se süütu tütarlapsega (selles stseenis on tavaolukordade pahupidipööramisi sedavõrd palju, et pean stseeni näidendi 1ks parimaks).
Oksase rolli puhul häirib liigne kramplikkus ning tehtud itsitamine. See aga pole vist väga näitleja süü. Nimelt selgub, et tegu peaks olema hilisteismelise tütarlapsega, liiga hilja. Selles vanuses on kramplikkus ning igast olukorrast ebamäärase itsitamisega väljatulemine eakohane, kuivõrd vaataja aga Katja Hovatovi vanust veel ei tea, tundub asjakohane käitumine näitlejatöö praagina.
Kohati kipub näitlejail vist üldse diktsiooniga probleeme olema, sest tekst oli siin-seal raskesti jälgitav, eriti minu jaoks, kellele soome keel pole ju emakeel. Samas võib teksti kadumaminek langeda ka ruumi iseärasuste arvele, millega pole paraku midagi pihta hakata. Siiski aitaks teksti jälgitavamaks muuta näidendi baroklikkuse vähendamine – kohati toimus laval korraga nii palju sündmusi, et raskesti jälgitavaks ei muutunud ainult tekst, vaid kogu olukord hakkas muutuma hõlmamatuks. Paraku ei näe ma selle vastu muud rohtu, kui osa tegevust näidendist sootuks välja visata, mis on muidugi autoreile raske.
Esimese vaatuse lõpus teatab Verkkokauppa.com-i müüja Teijo Uusikallio (Arttu Uuranmäki), et on koos indiaanipealik Otsiva Kiviga röövinud Pietu “The Man” Porilaise vaimse puudega poja Kasperi (Joel Mäkipää). Tuleb vaheaeg ning II-s, I-st poole lühemas, vaatuses liiguvad sündmused tempokalt, liigsena mõjus vaid lõpustseen, kus tegelased pidid endale valima mõne tootemkuju soome mütoloogiast. 1st küljest tundus siin selgesti, et “head etüüdi ei saa ju näidendist välja jätta”, II-pidi on sobiva lõpplahenduse leidmine siin tõesti raske, ega oska ma isegi midagi paremat välja pakkuda.
Üldiselt on II vaatus täis elegantset tulevärki ning tõsiselt teravmeelset kriitikat pseudomodernistliku ühiskonna pihta. Näiteks sendipealt välja arvestet lunaraha, mida on vaja, et Teijost saaks parem & loomingulisem inimene (aga selleks on tingimata vaja hunnikut esemeid ning järele mõeldes – olles praeguse ühiskonna osa, on II-iti tõesti pea mõeldamatu), Teijo & Pietu 1meelne tõdemus, et kord juba kokkulepit lunarahast väiksemaist summadest rääkima pole tõesti mõtet hakata. Samuti Pietu repliik, kui Kasperi on VI-lt korruselt alla kukkunud & kõik teda surnuks peavad: “Ei, kindlasti kukkus ta juhuslikult alla. Ta oli väga elurõõmus poiss, ta ei oleks ennast mingil juhul tapnud”. Ning samas vaimus edasi (lähem kirjeldamine lõhnaks juba ploti ümberjutustamise järele, millest ma lubasin hoiduda).
See aga annab võimaluse kõneleda säravaimaist näitlejatöist, mida nähtud etenduses nautida võis – ehkki otse nõrk polnud keegi, salgamata & siiralt võib öelda, et väga hästi esinesid kõik. Kuid parimad rollid tulid siiski Topi Oravalt Pietuna, Arttu Uuranmäelt Teijona, Joel Mäkipäält Kasperina ning Krista Hannulalt, Liila Jokelinilt & Vilma Kinnuselt. Hannula & Jokelin kehastasid 2t umblaksu all elukunstnikku, kes II vaatuse tegevustiku 1-te sidusid (vaatuse II-s pooles, “pressikonverentsi” või “aruteluõhtu” tüüpi üritusel läks see roll rohkem küll Arttu Uuranmäele, kuid Hannula & Jokelin püsisid jätkuvalt olulisina). Ning taolist energilist pealelendu, mille eest kuhugi pääsu pole, mis sind kõikjalt kätte saab & relvituks teeb, kas siis ahasta või oiga – seda jagus tandemil küllaga. Pole vist tarvis lisada, et see oli just see, mida neis rollides vaja. Veenev oli ka inglise-soome segakeelse rolliga Vilma Kinnunen, kelle roll nägi ette väljajõudmise oma “tegeliku” minani, milles (nagu pseudomodernistlikule ühiskonnale kohane) ka tegelikult midagi tegelikku ei ole:) & ehkki tema roll oli iseenesest väga tugev, kandis Kinnunen osatäitjana selle ka suurepäraselt välja.
Näidendi kulminatsioon, see iva, mille ümber kooruke on küpsetet, sarnanes mõneti “Sinihabeme” omaga. Ainult, et kui “Sinihabemes” selgus, kuidas keelat kambri ukse avamisest tegelikult midagi ei juhtu, kuidas isegi sinu sisim, metsikuim mina on pseudomodernismi tingimusis täiesti tühiseks tehtud, süsteemi tasalülitet, siis “Give me back my Sonis” tuleb välja, et kõik me tahame tegelikult kuulda ainult triviaalsusi. Just triviaalsused ongi need, millest me tegelikult suurejooneliselt unistame, need peaksid soovitavalt tulema ainult õigest, kuidagi erilisest, suust.
Üldiselt väga tugev ajastukriitiline komöödia. Kes Helsingisse sattub ning soome keelt mõikab, sel soovitan tingimata Kolme Sepa juurest väikesest uksest sisse astuda & etendus ära kaeda.
GIVE ME BACK MY SON
Helsingi Üliõpilasteater
Lavastaja Ossi Koskelainen
Topi Orava- Pietu “The Man ” Porilainen, Verkkokauppa.com omanik
Into Virtanen-Henkka, katseajaga letitöötaja
Arttu Uuranmäki-Teijo Uusikallio, letitöötaja
Johanna Ahonen – Elina, koristaja
Krista Hannula -Minni Lydia Lundqvist, elukunstnik
Liila Jokelin-Siru Laakso, elukunstnik,
Vilma Kinnunen – Hille Saarinen / Romy Madley-Croft, rockmuusik, tegelikult raamatukoguhoidja
Kiia Laine – indiaanipealik Otsiv Kivi
Maria mäkelä – ruumikunstnik Irma,
Joel Mäkipää- Kasper PorilainenPietu “The Man” Porilaise vaimupuudega poeg
veera oksanen- Katja Hovatov, seksilühisõnumiteenuse pakkuja
Niklas riikonen-Lager Holmström, ruumikunstnik
Petra Heinänen – Liisa, tehnilise toe töötaja
nähtud 9. detsembril
Mina usun juhusesse, kõigeväelisse kaosesse, absoluutsuse, ettemääratuse ning alati kõikjal kehtivate seaduspärasuste puudumisse.
Ja inimelu mõttetusse, juhuse ainusündinud pojasse, üksikisiku ja inimkonna kui terviku suure idee ning eesmärgi puudumisse, inimkonna ning kogu universumi eksistentsi suvalisusesse.
Ning oma ainsa elu ise mõtestamisse, endale ise eesmärkide ja sihtide seadmisesse, maksimaalsesse eneseteostusesse, mis on järeldatud kõigeväelisest kaosest, tuletatud inimelu üldisest mõttetusest, inimkonna kui terviku suvalisusest. Isemõtestet ellu, mis on absoluutne mõtestaja enda & relatiivne kõigi ülejäänute jaoks. Usun vabade isiksuste ühiskondlikku kokkulepet maksimaalselt paljuile üksikisikuile maksimaalse eneseteostuse võimaldamiseks, kommete & moraali kokkuleppelist iseloomu ning inimese võimet juhuslikus maailmas eneseteostuse kaudu õnne leida. Aamen.
Pean väga vabandust paluma, sest väljakuulutet auk linnamängus venis arvatust palju pikemaks. Põhjus selles, et mul on samuste soomlasiga kole palju tööd & nii jääb see olema veel vähemalt mõneks ajaks. Aga vahepeal üritan siiski linnamängul mitte päris välja surra lasta:) Eelmise mängu lahendas nagu naksti ära Ambrosius ning noppis ka mõlemad võidupunktid – pildil oli Des Moines Iowa osariigis USA-s ning oli seal seepärast, et 20. jaanuaril pidas sünnipäeva Slipknoti liige Sid Wilson, kes samuses linnakeses sündinud on. Seega on Ambrosius ületanud 10 punkti piiri, mispuhul talle mdgi palju õnne!:)
Mängutabeli hetkeseis järgmine:
Ambrosius – 10 punkti
Teet Korsten – 7 punkti
Peeter Raudvere – 3 punkti
Oudekki, Tõiv, Myriwe – 2 punkti
Tarmo – 1 punkt
Mängureeglid siis järgmised:
Iga näidatav linn on kuidagi seotud mingi sel päeval toimunud ajaloosündmusega. Uus küsimus tuleb õhtul kl.18.00 (kui ei tule, siis kas valetab wordpressi kell, või püüan ma üldjuhul hilinemise asjus ette hoiatada) ning tund aega hiljem tuleb vihjepilt, mis on vastava sündmusega tihedamalt seotud. Linna äraarvamise eest 1 punkt, sündmuse eest samuti 1 punkt. Otsida võite üle kogu interneti, wikipedia & kõik muud asjad on täitsa bro, aga nagu eelmises mängus, nii on nüüdki väga ebaviisakas vdta õiget vastust pildi seadeist, kus see loomulikult olemas on. See on nagu loomaaias jahil käia, palun ärge nii tehke & mängu odava nõksuga ära rikkuge.
Saksa elektronmuusikat & Alžeeria raid ehk Phantom/Ghost, Kraftwerk, Khaled.
Edasi
Image via Wikipedia
Briti uut lainet, Kanada autorilaulu & Saksa elektropunki ehk Eurythmics, Alannah Myles, D.A.F.
Edasi
Õieti olen Helsingi linna (tean, et eesti keeles kasutatakse ka soomepärast vormi Helsinki, aga hoidun sellest, olles tähele pannud, et siis kipuvad inimesed ka hääldama “helsinki”, mis on täielik jura, sest see häälik seal linnanime keskel on igal juhul g mis g) tundma õppinud alles sel saj-l. Mdgi sattusin põhjanaabrite pealinna juba XX saj-l, ilmselt 1na viimaseist tollal elanud eestlasist:), aga need visiidid olid kõik lühiajalised, juhusliku iseloomuga.
Obesega Riiga 