Andres Keba kirjutab oma kajamis, kuidas tema pidas maha ostuvaba a. Mina, olles ise keskkonnaajakirjanik, pean sellest hoolimata häbiga tunnistama, et mina ostuvaba a-d peet ei suutnud. Isegi ei püstitanud seda eesmärki. Kusjuures, ma’i ostnud neid riideid, mille järgi vajadus peagi juba röökima hakkab. Ei, peamiselt ostsin ma triiksärke jms., mida mul on niigi piisavalt. Põhjus lihtne – need on odavamad, kui muud rõivad, mida mul tglt juba vaja läheb. Mittevajalike rõivaste ostmist jaksan ma endale lubada:)
Päris kindlasti on ka minul õhtumaalase levinuim sõltuvushaigus – tarbimissõltuvus – mingil kujul küljes. Sest kui aeg-ajalt endale midagi ei osta, on täpselt selline nüri tunne, et “poleks ju nagu midagi saanudki”. Hoolimata sellest, et iga kuu ostan ma internetist 10konna heliplaadi jagu helifaile (millised moodsate pakkimistehnikaiga küll kõigest 4-5 plaadile kõrvetada õnnestub, õnnestuks veelgi loodust & toorikuid säästa, aga nii nigel formaat kui mp3 minusugust melomaani pikemas perspektiivis siiski ei rahuldanud) & muusikat on mul kodus juba niipalju, et tervet oma kogu ma oma eluaja jooksul kindlasti läbi kuulata’i jõua. Isegi kui arvestada, et pool elu veel ees on, mis minu seniseid elukombeid & tervislikku seisundit arvestaden kindlasti nii ei ole. Aga jah – ehkki ma kindlasti ei küüni USA & ka Euroopa tõsiselt tegijate tarbijate tipptasemeni ning suurem osa Läänemaailma tarbimisharjumusist tunduvad mulle muuseas ebamugavad & naeruväärsed, on tarbimistõbi mingil kujul mindki nakatanud.
Kuidas määratella tarbimistõbe? Kindlasti ei ole tarbimistõbi igasugune tarbimine – tänapäevane roheline mõtlemine on tarbimisest kohati ka tondi teinud ning kõikvõimalikud “ökod” kipuvad sageli suhtuma kaubandusse põhjendamatu ideoloogilise põlgusega, nagu ütleb Angelo Caserta minu viimases RV loos, mis vähemalt minu enda arvaten kukkus välja väga hea:) (Kesse II mind ikka kiidab, kui ma seda ise’i tee, eksju). Caserta osutus üldse suuresti minu mõttekaaslaseks ning tema – ka viidat loos väljendet seisukohad – on üsna samased minu enda omiga. Mis viga nii lugu kirjutada, kui allika jutt oleks nagu enda suust välja kukkunud:)
Tarbimistõbi või hüpertarbimine ei hakka minu arust isegi mitte sealt, et sa ostad midagi, mida sul ilmtingimata vaja’i ole. Pigem sealt, et ostad midagi, mida sul (vähemalt keskpikas perspektiivis) üldse vaja’i ole. Ning kisud siis kuskilt varrukast või imed sõrme otsast mingi põhjenduse, miks sul seda siiski vaja oli. Või ei mõtle sellele üldse.
XIX saj. viktoriaanlikus Suurbritannias pidi igal härrasmehel olema tosin päevasärki. No mul on 2 tosinat, nii et sedapidi pole asi nagu väga hull. Aga’i saa unustada, et tosinat päevasärki sai tollases GB-s endale lubada ikkagi ainult kõrgklass & kõrgem keskklass, ülejäänud keskklass pidi läbi ajama ehk kahe triiksärgiga, millel nad siis jõudumööda kraesid & mansette vahetasid. Vähema sissetulekuga inimesed kandsid särgikraed otse alussärgi peal. Tööliskl. ei teinud sedagi, aga proletariaadi oluxast tollases GB-s ma parem ei räägi, sest liiga masendavaks kisuks.
Nii et mõttetult palju olen triiksärke kokku ahnitsenud. IIt samapalju on ka t-särke. Vajadust uute järgi selgelt pole, aga ikka ma aeg-ajalt mõne uue ostan. Tekitades endale võltse vabandusi “noh et seda värvi särk võiks ju majas olla, kui eelmine sama värvi särk otsad andis” või et “see oli nii ilus särk, et ma’i saanud oma ilumeele vastu sõdida”. Jah tõsi on, et kuna protokollilisil üritusil käimine on mulle paratamatu, siis peab olema paar valget triiksärki. Ülejäänu pole aga üldse obligatoorne. Ehkki, kui iga päev valget triiksärki kanda’i taha, sest kulub ruttu, siis paar värvilist või mustrilist ei tee ka veel kurja. Aga ülejäänud on siiski tglt ülearu.
Minu keskkonnakoormust vähendab küll tõik, et ka triiksärgid ostan suuresti sekkarist, ehk siis keegi on neid juba enne mind kandnud. Kuid tegeliku vajaduseta oste’i tasuks sekkaristki siiski teha, ka seal peaks säilima mõõdutunne. Mul sageli ei säili:(
& justnimelt on tegu komfortostudega. Selmet hoida natuke raha kokku & osta lõpuks ometi ära või lasta õmblejal õmmelda uus ülikond, mille järgi tõesti on reaalne vajadus. Või talvemantel, mille järgi ka on vajadus. Või sügiskevadmantel, mis oleks ka õigustet, ehkki sellist rõivaeset pole mul enam a-id olnud ning kuidagimoodi olen hakkama saanud, kuid see “kuidagimoodi” võiks siit puududa. Selle asemel ostan ma triiksärke, sest “jõud käib üle & saab kohe kätte”. & ega triiksärgid ainus selline asi pole.
Masu pole siin oluxa parandanud, vaid halvendanud. Komfordivajadus suureneb, samas vähenevad rahalised võimalused osta midagi päriselt vajalikku.
Mis siin ikka muud öelda, kui “ma lõbus hüpertarbija, hõissa & hõissa”.
Obesega Riiga 
Kas pole võimalik et triiksärkide ostmisest tekkiv rahulolu parandab maailma mentaalset kliimat piisavalt, et asi seda väärt oleks? Sest kui midagi ei osta ja lausmasendunult kodus istud ja triiksärkidest unistad ja end samas süüdi tunned . . . siis ei ole ju rohelisel mõtlemisel ka enam mõtet. Elurõõm ja mõnutunne on ka osa keskkonnast ja kohati tundub et tegu on väljasuremisohus olevate nähtustega.
Hullem – teadlikult väljasuretatavate nähtustega, tundub mulle.
ma olen selline pervert, et kapp ajab kaltsukariideid üle, aga sealjuures veel on hea meel, istun ja silitan oma pluuse ja mõtlen, et küll on ilusad.