Vabaduse lõhnad & maitsed

Olen pealaest jalatallani kofeiini täis pumbat ning tunnen end hästi, sest minu loomulik seisund on olla kofeiini täis pumbat:) Või siis mingeid IIi mõnuaineid, mida ma parasjagu olen oma hea enesetunde jaoks vajalikuks pidanud – keemia peamiseks funktsiooniks pean inimesile heaolutunde tekitamist ning ootan pikisilmi, millal ometigi juurutavad keemikud tervisele ohutu ning ebameeldivate jääknähtudeta soma, mis võiks vastavalt vajadusele olla kas erguti, uinuti, uimasti vms., et ei peaks oma aega & raha erinevate ainete otsimisele raiskama:) Samuti peaks soma olema suurepäraste maitseomadusiga, mis aga’i peaks olema konstantsed (konstantselt suurepärased, seda muidugi küll), vaid varieeruksid vastavalt manustaja soovile. Et x võiks soma maitsta kui a-käiguvein, IIx kui kohv jne. Ahh, tglt. olen ma ikka niivõrd suur paljususe pooldaja, et ma ikkagi ei tahaks sellist superainet. Paljude eri võimaluste hulgast valimisel vastavalt soovile, võimalusile & vajadusele on oma võlu:)


Ma olen tarbija.

Nagu alkohol, nikotiin, kofeiin, paljud muud ained ning viimaste uurimuste valgel ka selline süütu õhu võnkumine, nagu muusika:) on kõik kokku soma nõnda on ka mistahes kaupade & teenuste tarbimine kokku ikkagi tarbimine. Nagu soma puhul pole sisulist vahet, millist somat ning milleks parasjagu tarvitatakse, nõnda pole ka tarbimise puhul sisulist vahet, milliseid kaupu & teenuseid parasjagu tarbitakse. (Sellega’i taha ma öelda, nagu poleks tarbimise puhul keskkonnasõbralike kaupade & teenuste eelistamisel mõtet, on küll).

Kui keegi mekib ainult kalleid margiveine, ei saa ta ennast siiski väita karsklaseks, kuigi ta’i joo viina või odekoljat. Piibusuitsetaja’i saa end väita mittesuitsetajaks, ehkki ta ju Priimat ei tõmba. Veinis hautet tournedos‘t nautiv lihasööja’i saa end väita taimetoitlaseks, ehkki ta McDonaldsis einestamist põlastab. Ning taimetoitlanegi ei saa end väita mittesööjaks.

Kel on kodus arvestatav plaadi &/või rmtkg on paratamatult tarbija. On oluline tarbija. Kunstikogu omanik nõndasamuti. Kunstideks või kultuuriks nimetatu tarbimine on tarbimine, see pole “mittetarbimine”. Samuti on tarbimine kontserdilkäimine, ooperikülastus jms. Enamasti kulutatakse sellisile teenuseile oluliselt ressurssi (juba 1 teatrietenduse valgustamine tähendab parajat elektriarvet – aga paras elektriarve, tähendab automaatselt ka üsna olulist keskkonnakoormust, ärge te lootkegi:))

Mind ärritab hoiak, nagu oleks millegi tarbimine kuidagi vähemtarbimine kui millegi muu tarbimine. Kui inimene’i kavatsegi kokku hoida plaatide & rmtute pealt, siis on temalt etteheidete tegemine sellele, kes sama raha McDonaldsis hakkkama paneb, üsna silmakirjalik. Muidugi juhul, kui nende elatustase ülejäänus on enam-vähem samal pulgal. Vaene tarbija võib rikkale tarbijale etteheiteid teha, talle jääb see õigus, sest objektiivselt võttes on ta ebaolulisem tarbimine, tema tarbimise hulk jääb alati väiksemaks. Kui kellegi rahakott ei võimalda tal lennukiga Taisse puhkusele sõita, siis ta vb end tõesti lohutada moraalse üleolekuga selle ees, kelle rahakott võimaldas. Mis sest, et moraalne käitumine oli sunnit, mitte’i olnud vabatahtlik – Tai puhkusest loobuma pidanule võib ju jääda see lohutus oma moraalsuse sunnituse kohapealt silm kinni pigistada;)

Aga jah, 2 keskmises kodanlasekrts elavat tegelast, kellest 1 ostab plaate ning II käib aga muudkui McDonaldsi vahet ning kui sellest aega üle jääb, siis tuunib oma bemmi ka – on tarbimise seisukohalt üsna “võta 1 & võta IIst”. Plaatide & rmtute tarbimine ei ole “mittetarbimine” lihtsalt seepärast, et me parasjagu’i tarbi näiteks Hiinas toodet pehmeid mänguasju (meie tarbitavate plaatide toorikud on üsna tõenäoselt pärit sealtsamast Hiinast).

Ning seetõttu’i pea ma mitte lihtsalt valehäbiks seda, kui keegi salgab oma mingeid muid tarbimisharjumusi veel kaunite kunstide tarbimisharjumuse kõrval. Minu arust on see suisa silmakirjalik. Iseasi, kui inimese varalised ressursid on piirat ning ta eelistab need kulutada rmtuile, plaatidele, kontserdipileteile jne. ning ülejäänus õhust & armastusest elada. See on ainult austust väärt. Aga näiteks jutud “ohh, ma olen nii keskkonnateadlik, nii roheline, nii askeetlik, nii midaiganes, ainult plaadipoe ostsin eile jälle tühjaks” on suht tülgastavad. Paraku olen neid jutte kuulnud ahastamapanevalt sageli:(

Niisiis tunnistan, et minu keskkonnasõbralikkust piirab oluliselt minu iha kaunite kunstide järele ning seniajani on kunsti- (eriti muusika-) iha ökoasketismist võitu saanud (ega see ainus pole, mis viimatinimetatust võitu on saanud, aga muu’i puutu praegu otse siia). Ning eks saab IIe puhul ka – paraku vajab inimene mõnutunnet ning see tuleb enamasti ikka midagi tarbides, olgu ooperit, kofeiini või pehmeid mänguasju. On ka neid, kes saavad tugeva mõnuaistingu just enesepiiramisest ning enda vabatahtlikust seadmisest lausa ekstreemseisse oluisse, aga neid on inimkonnas alati olnud vähe ning nõnda see jääb ka edaspidi olema. On ka neid, kellele peamise mõnutunde annab mingi aade & selle järgimine (olen rohkem kui xa lugenud psühholoogiaajakirjandusest, kuidas näit. veendunud kommunistis tekitab mõnutunnet teadmine, et ta on veendunud kommunist ning 1kõik mis ka’i juhtuks, “ideed ei tapa haudki jäises maas”), aga väga ekstreemsete enesepiirangute peale väga pika aja jooksul on nendegi hulgast vähesed nõus välja minema. Ehk siis, mida olen xuvalt varemgi öelnud, masse pole võimalik askeesiks sundida, massiline askees on võimatu. Massid jäävad ikka mõnu taotlema. Nii et kui me tahame kestlikku, keskkonnasõbralikku (ning sellisena loomulikult paraku ainuvõimalikku) tulevikku peame me massidele lihtsalt pakkuma keskkonnasõbralikku mõnu. Meil läheb vaja väikese keskkonnakoormusega somat – that’s it!:)

Ning et ma olen tarbija, siis seostub vabadus ka minu jaoks muuhulgas ka vabadusega tarbida.

Kui külastasin 1992. a-l Ixselt Saksamaal, siis sealseis ametiasutusis hõljuv mingi keemilise puhastusaine lõhn oli minu jaoks vabaduse lõhn – taolist lõhna polnud ma N-Liidus, sealh. N-Eestis veel tundnud. Teadsin kohe, et niimoodi lõhnab vabadus! Nüüd olen sama aine lõhna tundnud mõnix ka meie bürois, kontoreis, toimetusis &ms. Ning alati toob see meelde nostalgilisi mälestusi omaaegsest vabadusepuhangust.

Sksml seostus vabadusega minu jaoks ka võimalus endale pidevalt piiramatus koguses kofeiini sisse kaanida. Olen praeguseks aru saanud, et see oli küll suuresti minu kui külalise privileeg – kohalikud pidid kohvijoogi eest enamasti ka raha välja andma, mis nende kofeiinitarbimist küll eriti ei vähendanud:)

Ning Eestis sai minu jaoks vabaduse sümboliks võimalus osta kohvi kaasa ning oma aurava joogiga rahulikult mööda talviseid tänavaid jalutada. Suvalisest hamburgeriputkast ostet tglt ju üsna madala kvaliteediga kohvist sai minu vabadusesammas & vabadusekell ≠:) Tänapäevalgi tajun, juba hoopis kvaliteetsema, kohviga tänavail ringi jalutades tugevat vabadusetulva, aga ka rahu, harmooniat &ms. Üldiselt on kohvitopsiga tänavail kulgemine minu jaoks 1 ülimale õndsusele lähimaid tundeid, täiuse eeskoda, komfordi tipp.

P.S. Olin seda sissekannet juba lõpetamas, kui leidsin Delfist selle kirjutise. Vat see on, mida nimetan õigeks lähenemiseks:) Otsitakse (& ka leitakse) võimalusi asendada 1 soma IIga, vähemkoormavaga, mitte’i öelda, et “loobuge söömisest & paastuge raisad”:)
P.P.S. Fotod:
1 – Lilian Wong
2 – epSos.de
3 – Alec Vuijlsteke
4 – Alan Cleaver
5 – Eunice
6 – Aussiegall
7 – Rhys’s Piece Is
8 – Seth Anderson
9 – SqueakyMarmot
10 – Dennis Tang