Olen pealaest jalatallani kofeiini täis pumbat ning tunnen end hästi, sest minu loomulik seisund on olla kofeiini täis pumbat:) Või siis mingeid IIi mõnuaineid, mida ma parasjagu olen oma hea enesetunde jaoks vajalikuks pidanud – keemia peamiseks funktsiooniks pean inimesile heaolutunde tekitamist ning ootan pikisilmi, millal ometigi juurutavad keemikud tervisele ohutu ning ebameeldivate jääknähtudeta soma, mis võiks vastavalt vajadusele olla kas erguti, uinuti, uimasti vms., et ei peaks oma aega & raha erinevate ainete otsimisele raiskama:) Samuti peaks soma olema suurepäraste maitseomadusiga, mis aga’i peaks olema konstantsed (konstantselt suurepärased, seda muidugi küll), vaid varieeruksid vastavalt manustaja soovile. Et x võiks soma maitsta kui a-käiguvein, IIx kui kohv jne. Ahh, tglt. olen ma ikka niivõrd suur paljususe pooldaja, et ma ikkagi ei tahaks sellist superainet. Paljude eri võimaluste hulgast valimisel vastavalt soovile, võimalusile & vajadusele on oma võlu:)


Ma olen tarbija.

Nagu alkohol, nikotiin, kofeiin, paljud muud ained ning viimaste uurimuste valgel ka selline süütu õhu võnkumine, nagu muusika:) on kõik kokku soma nõnda on ka mistahes kaupade & teenuste tarbimine kokku ikkagi tarbimine. Nagu soma puhul pole sisulist vahet, millist somat ning milleks parasjagu tarvitatakse, nõnda pole ka tarbimise puhul sisulist vahet, milliseid kaupu & teenuseid parasjagu tarbitakse. (Sellega’i taha ma öelda, nagu poleks tarbimise puhul keskkonnasõbralike kaupade & teenuste eelistamisel mõtet, on küll).

Kui keegi mekib ainult kalleid margiveine, ei saa ta ennast siiski väita karsklaseks, kuigi ta’i joo viina või odekoljat. Piibusuitsetaja’i saa end väita mittesuitsetajaks, ehkki ta ju Priimat ei tõmba. Veinis hautet tournedos‘t nautiv lihasööja’i saa end väita taimetoitlaseks, ehkki ta McDonaldsis einestamist põlastab. Ning taimetoitlanegi ei saa end väita mittesööjaks.

Kel on kodus arvestatav plaadi &/või rmtkg on paratamatult tarbija. On oluline tarbija. Kunstikogu omanik nõndasamuti. Kunstideks või kultuuriks nimetatu tarbimine on tarbimine, see pole “mittetarbimine”. Samuti on tarbimine kontserdilkäimine, ooperikülastus jms. Enamasti kulutatakse sellisile teenuseile oluliselt ressurssi (juba 1 teatrietenduse valgustamine tähendab parajat elektriarvet – aga paras elektriarve, tähendab automaatselt ka üsna olulist keskkonnakoormust, ärge te lootkegi:))

Mind ärritab hoiak, nagu oleks millegi tarbimine kuidagi vähemtarbimine kui millegi muu tarbimine. Kui inimene’i kavatsegi kokku hoida plaatide & rmtute pealt, siis on temalt etteheidete tegemine sellele, kes sama raha McDonaldsis hakkkama paneb, üsna silmakirjalik. Muidugi juhul, kui nende elatustase ülejäänus on enam-vähem samal pulgal. Vaene tarbija võib rikkale tarbijale etteheiteid teha, talle jääb see õigus, sest objektiivselt võttes on ta ebaolulisem tarbimine, tema tarbimise hulk jääb alati väiksemaks. Kui kellegi rahakott ei võimalda tal lennukiga Taisse puhkusele sõita, siis ta vb end tõesti lohutada moraalse üleolekuga selle ees, kelle rahakott võimaldas. Mis sest, et moraalne käitumine oli sunnit, mitte’i olnud vabatahtlik – Tai puhkusest loobuma pidanule võib ju jääda see lohutus oma moraalsuse sunnituse kohapealt silm kinni pigistada;)

Aga jah, 2 keskmises kodanlasekrts elavat tegelast, kellest 1 ostab plaate ning II käib aga muudkui McDonaldsi vahet ning kui sellest aega üle jääb, siis tuunib oma bemmi ka – on tarbimise seisukohalt üsna “võta 1 & võta IIst”. Plaatide & rmtute tarbimine ei ole “mittetarbimine” lihtsalt seepärast, et me parasjagu’i tarbi näiteks Hiinas toodet pehmeid mänguasju (meie tarbitavate plaatide toorikud on üsna tõenäoselt pärit sealtsamast Hiinast).

Ning seetõttu’i pea ma mitte lihtsalt valehäbiks seda, kui keegi salgab oma mingeid muid tarbimisharjumusi veel kaunite kunstide tarbimisharjumuse kõrval. Minu arust on see suisa silmakirjalik. Iseasi, kui inimese varalised ressursid on piirat ning ta eelistab need kulutada rmtuile, plaatidele, kontserdipileteile jne. ning ülejäänus õhust & armastusest elada. See on ainult austust väärt. Aga näiteks jutud “ohh, ma olen nii keskkonnateadlik, nii roheline, nii askeetlik, nii midaiganes, ainult plaadipoe ostsin eile jälle tühjaks” on suht tülgastavad. Paraku olen neid jutte kuulnud ahastamapanevalt sageli:(

Niisiis tunnistan, et minu keskkonnasõbralikkust piirab oluliselt minu iha kaunite kunstide järele ning seniajani on kunsti- (eriti muusika-) iha ökoasketismist võitu saanud (ega see ainus pole, mis viimatinimetatust võitu on saanud, aga muu’i puutu praegu otse siia). Ning eks saab IIe puhul ka – paraku vajab inimene mõnutunnet ning see tuleb enamasti ikka midagi tarbides, olgu ooperit, kofeiini või pehmeid mänguasju. On ka neid, kes saavad tugeva mõnuaistingu just enesepiiramisest ning enda vabatahtlikust seadmisest lausa ekstreemseisse oluisse, aga neid on inimkonnas alati olnud vähe ning nõnda see jääb ka edaspidi olema. On ka neid, kellele peamise mõnutunde annab mingi aade & selle järgimine (olen rohkem kui xa lugenud psühholoogiaajakirjandusest, kuidas näit. veendunud kommunistis tekitab mõnutunnet teadmine, et ta on veendunud kommunist ning 1kõik mis ka’i juhtuks, “ideed ei tapa haudki jäises maas”), aga väga ekstreemsete enesepiirangute peale väga pika aja jooksul on nendegi hulgast vähesed nõus välja minema. Ehk siis, mida olen xuvalt varemgi öelnud, masse pole võimalik askeesiks sundida, massiline askees on võimatu. Massid jäävad ikka mõnu taotlema. Nii et kui me tahame kestlikku, keskkonnasõbralikku (ning sellisena loomulikult paraku ainuvõimalikku) tulevikku peame me massidele lihtsalt pakkuma keskkonnasõbralikku mõnu. Meil läheb vaja väikese keskkonnakoormusega somat – that’s it!:)

Ning et ma olen tarbija, siis seostub vabadus ka minu jaoks muuhulgas ka vabadusega tarbida.

Kui külastasin 1992. a-l Ixselt Saksamaal, siis sealseis ametiasutusis hõljuv mingi keemilise puhastusaine lõhn oli minu jaoks vabaduse lõhn – taolist lõhna polnud ma N-Liidus, sealh. N-Eestis veel tundnud. Teadsin kohe, et niimoodi lõhnab vabadus! Nüüd olen sama aine lõhna tundnud mõnix ka meie bürois, kontoreis, toimetusis &ms. Ning alati toob see meelde nostalgilisi mälestusi omaaegsest vabadusepuhangust.

Sksml seostus vabadusega minu jaoks ka võimalus endale pidevalt piiramatus koguses kofeiini sisse kaanida. Olen praeguseks aru saanud, et see oli küll suuresti minu kui külalise privileeg – kohalikud pidid kohvijoogi eest enamasti ka raha välja andma, mis nende kofeiinitarbimist küll eriti ei vähendanud:)

Ning Eestis sai minu jaoks vabaduse sümboliks võimalus osta kohvi kaasa ning oma aurava joogiga rahulikult mööda talviseid tänavaid jalutada. Suvalisest hamburgeriputkast ostet tglt ju üsna madala kvaliteediga kohvist sai minu vabadusesammas & vabadusekell ≠:) Tänapäevalgi tajun, juba hoopis kvaliteetsema, kohviga tänavail ringi jalutades tugevat vabadusetulva, aga ka rahu, harmooniat &ms. Üldiselt on kohvitopsiga tänavail kulgemine minu jaoks 1 ülimale õndsusele lähimaid tundeid, täiuse eeskoda, komfordi tipp.

P.S. Olin seda sissekannet juba lõpetamas, kui leidsin Delfist selle kirjutise. Vat see on, mida nimetan õigeks lähenemiseks:) Otsitakse (& ka leitakse) võimalusi asendada 1 soma IIga, vähemkoormavaga, mitte’i öelda, et “loobuge söömisest & paastuge raisad”:)
P.P.S. Fotod:
1 – Lilian Wong
2 – epSos.de
3 – Alec Vuijlsteke
4 – Alan Cleaver
5 – Eunice
6 – Aussiegall
7 – Rhys’s Piece Is
8 – Seth Anderson
9 – SqueakyMarmot
10 – Dennis Tang

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

7 responses »

  1. ellom ütles:

    “Tänapäevalgi tajun, juba hoopis kvaliteetsema, kohviga tänavail ringi jalutades tugevat vabadusetulva, aga ka rahu, harmooniat &ms. Üldiselt on kohvitopsiga tänavail kulgemine minu jaoks 1 ülimale õndsusele lähimaid tundeid, täiuse eeskoda, komfordi tipp.” Absoluutselt! Eriti näiteks varakevadel sula ja arusaamatu valguse keskel somatopsiga jalutada. See on nii hea, et imelik et keelatud pole. No kohvijoomist küll kritiseeritakse, aga sellega tänaval jõlkumist vist eraldi mitte.
    Mulle tundub, et endale igasuguste soma variantide keelamisega aktiivselt tegelevad kodanikud koormavad keskkonda sellega, et alandavat üldist rõõmu ja rahulolu taset.

  2. Elo-Maria ütles:

    Keemia osas olen täitsa sama meelt, võiks suunata ressursse ja aega (sõjatööstuse asemel) selleks, et töötada välja üha paremaid asju, mis aju õnnelikuks teevad. Enda peal olen katsetanud mitu aastat kofeiini ja mõningaid teisi asju, ikka suur vahe on, mida tarbid. Mitte, et üks asi teeks vähemtarbijaks, vaid aju reageerib erinevalt asjadele.
    Siin üks omapärane ettevõtmine: http://www.abolitionist.com/ Lehel ka palju linke, kus on pikad analüüsid sellest, kuidas biokeemilist paradiisi luua:).

  3. nodsu ütles:

    Igasuguse tarbimise ärakeelamine oleks sama mõttetu lähenemine nagu keskkonna huvides inimeste kõrvaldamine (ma ei saa kunagi sellest aru, kui keegi kõneleb inimesest kui millestki, mis jusku ei olekski keskkond). Vähemkoormavuse koha pealt tasub silmas pidada ka seda, kui pikaks ajaks mingi tarbimine mõnu pakub ja kas seda saab mitu korda pruukida, selles mõttes võib plaadi/raamatu mõnu olla kestlikum. Toidu kallal põhjalik mõnulemine niisamuti, võrreldes kiirburgeri kiirkugistamisega, puhtalt sellepärast juba, et mõnu kestab kauem.

    • nodsu ütles:

      … viimasele lisandub veel luksuse nautimise mõnu. Ma arvan, et võrdse keskkonnakoormuse puhul tasub alati eelistada seda, mis annab suurema luksuse tunde. Rääkimata sellest, kui luksuslikum mõnu koormab keskkonda vähem.

  4. Oudekki ütles:

    Minu arvates kultuur ei ole lihtsalt miski, mida tarbitakse, kultuuris ollakse… Siit ka vahe.

  5. ellom ütles:

    Aga ollakse ka näiteks toidu- ja riietumiskultuuris. . .Lihtsalt erinevatele inimestele on erinevad neist tähtsamad ja pakuvad suuremat rõõmu.

  6. nodsu ütles:

    Ma usun, et kultuurinähtusi saab tarbida küll, aga sama hästi saab muidugi kultuuri ka ise teha, nii et kultuurinaudingut saab ka muidu kui tarbides.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s