See on kohutav psühholoogiline värk & muutub iga xaga järjest hullemaks. Nimelt siis nii: oli mul õige mitu teemat, millest tahtsin siin kirjutada, näiteks stereotüüpide värgi III osa kasvõi. Kui vaba hetk tekkis, tulin täis kihku kirjutada uued teemad kohe ära. Aga vtsin viimaste sissekannete statistikat ning klikke oli minu arust olnud liiga vähe & kommentaare ammuilma liiga vähe. Ning mott siia kajamisse veel midagi kirjutada kadus kohemaid. Hiljem võtsin end tundide kaupa kokku, et siiski kasvõi 1 sissekanne ära kirjutada, aga’i suutnud:(

Ehk siis – siin hakkab ilmselt kätte maksma minu iha soma & instant satisfactioni järele. Klikid & kommid on mu jaoks puhas soma, kiire laks ning mida rohkem neid on, seda tugevam on laks muidugi, seda tugevam on momentaalne rahulolu. Kui aga klikke & komme on alla teatud taseme, siis tekkib “ärajäämasündroom” ning kaob motivatsioon veel midagi kirjutada, sest “laksu” ju niikuinii ei saa. Mida vähem ma siia aga kirjutan, seda vähem seda kajamit loetakse ning seda väiksemaks jääb võimalus “kliki- & kommikaif” kätte saada. Seni olen end sundinud kirjutama pmtl “ega need klikid & kommid tulemata jää” ning &h, pikapeale ju midagi korjub. Nojah, aga kirjutamisest saab naudingu asemel hoopis kannatus, mis sest et tühine & lühiajaline, siis pole ju enam mõtet kirjutada? Ehkki piin on ka kirjutamata – klikikaifi ärajäämast tingit kannatust ei võta ära’i kirjutamine ega kirjutamine. See on nüüd see endise kultusblogija, päevas mitmesadade klikkidega harjunu, elu pahupool.

Kuid jah – saamaks vähestki vastukaja, peaks midagigi kirjutama. Samas võtab vastukaja vähesus ära tahtmise kirjutada – selle asemel võiks ju süüa šokolaadi või rasvast, võtta viina või mingit kofeiinijooki või kasutada mingeid muid instant satisfactioni võimalusi. Samas on kajandamisest saadav laks suuresti just suhtlemislaks. Ning inimestevahelist suhtlemist pole võimalik mingi keemiaga asendada.

Nõiaring & loll olux igatahes. Ei tea mina mida sellega pihta hakata ning kuidas vormida oma mõtteid sissekandeiks ka neil päevil, kui lugejaid on vähe või need suisa puuduvad. Seda enam, et neid päevi, mil mul üldse kirjutamiseks aega on, on niigi väheks jäänud – näiteks homme mul tõenäoliselt kajandamisaega pole. Seda enam tuleks olemasolev aeg ära kasutada – aga mida sa kasutad, kui just neil päevil on näitajad põhjas, mis likvideerib moti täielikult?

Igatahes olen ma selle halaga suutnud täita pea 400 tähemärki nii et tänane sissekanne on siiski täiesti olemas:)

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

7 responses »

  1. Kober ütles:

    Väike poiss kõndis mere rannal, kus tormilaine oli tuhandeid merkarpe kaldale uhtunud. Ta muudkui võttis neid ükshaaval ja loopis merre tagasi. Üks täiskasvanu läks mööda ja küsis:
    “Mida sa, tobu, teed? Neid on sadu tuhandeid, kõiki sa päästa ei suuda!”
    Poiss vaatas talle otsa, näitas merekarpi oma peos ning ütles:
    “Selle suudan!”, ja virutas mere poole tagasi…

    Selles jutus oli kaks peategelast. Üks poiss ja merekarp. Toda täiskasvanud meest seal ei olnud.

  2. Myriwe-Myrt ütles:

    muide, et.wordpress.org’i minnes oli see postitus siin just too, mis mulle “kuum postitus” all vastu vaatas.

  3. nodsu ütles:

    Üks variant oleks arendada kirjutamisest endast instant satisfaction. Ma ise üldiselt arvan, et väikesed ja elukvaliteeti mitte eriti rikkuvad sõltuvused on kasulikud, kui neid on kerge rahuldada – mis tähendab, et parem, kui sõltuvuse rahuldamine ei ripuks ära välistest asjaoludest.

    • kaamosrules ütles:

      Nodsu kommentaar iseloomustab täpselt näiteks minu blogardluspõhjust. Kirjutamine ise on magus sai, koomentaarid rosinad. Iga päev ainult rosinasaia süüa muudab inimese liiga maiaks või läheb elu lihtsalt liiga läägeks.
      Samas tundsin seda lugu lugedes teatud süümekaid: peab ikka tõesti rohkem kommenteerima hakkama, paljud kirjutised ju lausa kisendavad arutelu järele ja kui kommenteerida ei viitsi, siis arutelu ei teki.

  4. Larko ütles:

    Kas ma nüüd siis pean kommenteerima sellest sõltumata, kas mul asja kohta midagi öelda on või mitte?

  5. Keit ütles:

    Aga ära vahi siis kogu aeg seda statistikat. 😀 Nagu mingi hull kaalujälgija juba, kes iga viie minuti järel kaalule astub, et vaadata, kas mõni grammgi on maha läinud. Tulemused on p-i-k-e-m-a-a-j-a-l-i-s-e-d.

  6. zeeta ütles:

    .. ja kui palju sa ise teisi kommenteerid 😛 … kasvi klikidki ? vahel ix juhtub, et ksi peseb ktt kui selga ette ei keerata 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s