Lithography. Drunk father.

Image via Wikipedia

Algatuseks ei toimu õhtuses viimases elektrirongis midagi huvitavat. Keskendun juba kõrvaklappidest kõlavale muusikale & akna taga möödalibisevaile tuttavaile (esialgu) linnamaastikele. Kui minu thlp köidab isa 2 lapsega – vast paaria-ne poiss, kes ilmselt väga iseseisev ei ole, sest enamasti veedab aega süles & nii 5-6 a-ne tüdruk. Selle 3ikuga on midagi väga viltu. Peagi saan aru, mis viga. Pereisa on nimelt lootusetult täis, mäluka äärel purjus ning kukubki rongisõidu käigus xuvalt ära, jõudes õnneks alati ulmademaalt siiski meie tsivilisatsiooni keskele tagasi.

Et ent humanistlikust piirist st. sellest, et peale tema õiguse maani täis olla eksisteerib ka tema laste õigus turvalisele koju- või küllasõidule ning üldse eksistentsiaalsele turvatundele, üsna kaugele üle trimbanud isa oluxaga ilmselgelt adekvaatselt toime’i tule, peaks nagu midagi ette võtma. Ent ma’i suuda välja mõelda, mida just. 1pidi kannustab mind humanistlik vastutus kaasinimeste – eriti veel selliste, kes oma vanuse tõttu pole võimelised iseenda eest täiel määral seisma – vabaduse & turvalisuse eest, IIpidi olen ma äärmiselt diskreetne inimene, kes ei taha teha midagi, mis tunduks oma nina võõraisse asjusse toppimisena. Esialgu pole olux ka veel kuigivõrd ohtlik ning otsene sekkumisvajadus õnneks puudub.

Aeg-ajalt tuigerdab perepapa vaguniuksele värsket õhku hingama, õnneks siiski 1ski peatuses rongist välja kukkumata, ehkki piiripealseid juhuseid on enam kui küll. Väiksem laps on peamiselt suurema süles, kuid suurem tunneb end juba üsna nutu äärel ebakindlana. Siiski võtab ka isa lapse ajuti sülle, kuid sõna “õnneks” on siinkohal liig kasutada. Nimelt kukub ta just neil momentidel totaalselt ära, aga ärakukkumisega kaasneb ka oht kukkuda põrandale, või pillata sinna laps.

Ka piletimüüja on oluxa ekstreemsusest aru saanud, kuid mis temalgi väga teha – ta peab eeskätt tegema oma tööd, müüma pileteid. Mitmel xal lükkab ta 3ikust möödudes lapse, kes on ilmselgelt mahalibisemisteel, issi sülle tagasi, paar xa upitatakse istmele ka isa, kel juba 0,5 teed põrandale läbit. Väikeses tüdrukus võitlevad hirm, ahastus, meelekindlus ning vajadus vastutus kogu seltskonna eest enda peale võtta.

Veidi enne Keilat kukub pereisa taas põhjalikult ära. Tütarlaps haarab vennakese sülle ning kõnnib mööda vagunit, reisijailt intensiivselt midagi küsides. Kõik raputavad pead. Ise olen vaguni IIs otsas, nii kaugele ta siiski ei tule. Pearaputajad lähevad Keilas maha, järeldan, et küsiti mingi peatuse kohta ning küsiteldavad lihtsalt ei sõitnud nii kaugele.

Tuleb peale 1 ema oma sõbranna & kärueas tütrega ning istub kummalise seltskonna lähedusse. IIe lapse ning tema ema ligiolu ilmselgelt rahustab tüdrukukest, kes tunneb ennast tublisti kindlamana, sattudes paanikasse ainult siis, kui isa koos pojaga jälle otsustavalt põrandale vajuma hakkab. Xa on vajumine ikka juba nii hull, et ka poiss ehmatab & hakkab valjult nutma, tüdruku ahastust nõnda veelgi suurendades. Tüdruk saab siiski kõik ettetulevad oluxad oma kontrolli alla – miski, mida sellise vanuse puhul küll eeldada’i oskaks.

Üldiseks õnneks hakkab lähenema Pldsk ning saan aru, et seltskond pole oma peatusest mööda sõitnud vaid õnnekombel ongi neil just lõpp-peatusesse asja. Kohalikud nad igatahes ei ole, see ilmnes mitmete märkide põhjal juba reisi käigus. Tüdruk topib kõigepealt riidesse vennakese, siis hakkab isale teksatagi selga ajama. Endast oluliselt suuremale, 2 maailma piiril kõikuvale ning olematu koordinatsiooniga tegelasele mingi riidehilbu paigaldamine on raske pähkel, ent piiga saab sellega hakkama. Heidab siis veel asjaliku pilgu üle sündmuskoha, korjab kõik kodinad kokku ning hakkab liikuma ukse poole. Isa üritab poega lapsekärusse paigutada ning saab sellega imekombel toime. Siis liigub kogu seltskond vaevaliselt, kuid 1meelselt kõrgele ooteplatvormile avaneva ukse poole.

Sel hetkel võidab sekkumisvajadus minus diskreetsuse ning ma suundun seltskonna juurde & teen teatavaks, et vagunist väljuda saab ainult IIlt poolt. “Ahsoo, aitäh” teatab isa ning kollektiiv alustab liikumist õige ukseni. Ise tunnen piinlikkust segamise pärast ning kiirustan õige ukse juurde. 3ik tuleb kuidagimoodi läbi vaguni, isa sõidab lapsekäruga pidevalt istmeile otsa ning põrkub vastu neid ka ise, see kõik võtab aega. Lõpuks on tegelased tamburis. Ei hakka ootama mingit sellist lahendust, mis vb siin lausa fataalne-letaalne olla, vaid võtan käru koos lapsega enda kindlaisse kätesse ning tõstan vagunist alla, turvalisele betoonperroonile. “Aitäh härra” leiab pereisa taas ning kooslus alustab oma odüsseiat Pldsk linnas. Ise liigun kodu poole, heites üle õla siiski pilke, et kuidas seltskond endaga hakkama saab.

Mure on südames, sest Peetri tänaval sõidab sel ajal palju täislastis raskeveokeid – on Rootsi väljuva parvlaeva aeg. Õnneks saab tegelaskond siiski üle tänava ning alustab aegamisi teed linnasüdame poole. Loodan et mööda sirget kõnniteed liikumisega saavad nad kõik ehk siiski hakkama, kuigi niivõrd purjus inimese jaoks on ohtlikke momente mdgi väga palju. Jõuan viimasesse kohta enne mu kodu, kust Peetri tänav veel paistab – Rae & Kivi tänava risti. Heidan pilku, kas on seltskonda mööda Peetri tänavat liikumas näha. Ei ole. Nad kas pididki varem ära pöörama, ei ole oma tempo juures ikka veel minu vteulatusse jõudnud või siis juhtus midagi. Minus võitleb tahtmine minna tagasi asjaolusid uurima tahtmisega minna edasi koju. Süümekate kiuste jääb peale II tahtmine. Rohkem pole ma seltskonda näinud ega kuulnud. Et tänahommikused krimiuudised ka mingeid õudusteateid ei sisalda, vb oletada, et kõik lõppes tõepoolest õnnelikult.

Nüüd küsin aga teilt – mida taoliste situatsioonide nägemisel pihta hakata tuleks? Mis oleks mõistlikuim tegevus? Kuidas toimiksite teie?

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

5 responses »

  1. Larko ütleb:

    Seda polegi kerge öelda, mida ise teinuks. Küll aga oleks Soomes ja iseäranis Rootsis niisama kui kindel, et mõnes vahejaamas politsei ja sotsiaaltöötajad perekonna rongist maha koristanuks. Seejärel isa vaevalt oleks oma lapsi enam näinud. Pole ma sugugi kindel, kas see nüüd parem olnuks.

  2. stina ütleb:

    Olles ise alkohoolikust ema tütar, võin omakorda kinnitada, et sekkumine peab olema võrdlemisi diskreetne ja õigesti ajastatud. Arvan, et sinust oli tüdrukule päris palju abi. Mäletan, kuidas vihkasin lapsena vanaema, kes vahel meile tuli ja hakkas õiendama ning ema äratama just siis, kui mina olin ema vannitoast oksendamast turvaliselt kokku korjanud ning voodisse suunanud-ajanud-lükanud-tarinud-mangunud. Asjalood olnuks teised, kui vanaema oleks kohale sattunud aktsiooni käigus.

  3. Paul Nurme ütleb:

    Jah see sekkumine on vast kõige keerulisem. Aga see on selline isikliku mugavustsooni küsimus, mille ületamist me kõik aeg ajalt teeme. Olen isegi teinekord jätnud tegemata midagi, mida minu südametunnistus siiamaani mulle suurima mõnuga nina peale määrib. Aga see on vast selline eestimaalase letargia, milles me väga tihti viibime. Kord kui oleme omast x tsoonist väljunud, muutub ka selline sekkumine lihtsamaks, aga olen nõus, et see sekkumine peab olema diskreetne ja mitte pealetükkiv. Kuigi mine sa võta kinni, millal seda pealetükkivaks pidama hakatakse. Vast küsimus, et kas ma saan millegagi kasulik olla leevendaks võimalikke arusaamatusi…

  4. Marta ütleb:

    sinu jutust jääb mulje, et tüdruk otsis kontakti kaasreisijatega… ehk oleks siis olnud asjakohane proovida teda küsitleda: kuhu sõidavad, kas keegi tuleb vastu, kui ei tule, siis kui kaugele nad “väsinud” issiga jõudma peavad ja mil moel, ms… ja ehk oleks siis pilt edasise tegevuse osas selgemaks saanud (kutsuda politsei või aidata nad kohale – saata või pakkuda küüti (nt kinni makstud takso näol – “Tüdruk ütles, et lähete sinna – oh, mina ka! mul on takso, hüpake peale!” – no tulenevalt ekstra suurest inimesearmastusest nt) või jätta omapäi ja loota, et järgmisel päeval ei ilmu kohalikus lehes teadet nt sõiduteel viga saanud perekonnast…

    ja kui veab ja issi ei juhtu olema sordist “ma olen kõikvõimas, aidake aint püsti” ja/või “minu lapsed – teen, mis tahan”, siis saab seda teha mh diskreetselt…

  5. Keit ütleb:

    Oleks politsei kutsunud. Isa kainerisse, lapselt politsei abiga loodetavasti mõne sugulase juurde.
    Niisugustes olukordades tuleb ikka ühel või teisel moel sekkuda.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s