Marketa Irglova and Glen Hansard at NPR

Marketa Irglova & Glen Hansard. Image by andycarvin via Flickr

Juhtusin last fm-st taas kuulma Marketa Irglovat, noorukest tšehhi lauljatari, kes läbi lõi Iirimaal ning pesitseb nüüd juba mõnda aega NYC-s. Möödunud kümnendil tulnuist laulikuist 1 parimaid ning kindlasti seisavad tema suuremad saavutused veel ees, arvestades et ta praegu on 23 a-ne, on tal järelikult tulevikku ees küllaga:) Mulle on ta meeldinud “algusest peale” ehk siis sellest hetkest, kui tema Iikplaati The Swell Season kuulsin. Ning pean veel tunnistama, et mulle väga meeldib tema “boheemlasest naabritüdruku” look, mille juurde käib, et ta oma näovistrikke näit. ei üritagi varjata &ms. Aga aru ma’i saa, miks oli tal koos oma sõbra & samuti väga hea laulja Glen Hansardiga vaja mängida peaosi sellises kohutavas juras nagu Once?

Once’i puhul on kõige hullem, et seda liigitatakse veel indie-filmiks. Tõelise intellektuaalse tulevärgi asemel, mida 1 indiefilm peaks olema, leiame sealt aga ultralabase, lauaga löödud, elukaugelt lihtsa armastusloo, mis loomulikult – ülla-ülla, eksju – kinnistab patriarhaalseid soostereotüüpe ning on sihit kiskuma ohtralt pisaraid romantilise hingelaadiga naisvtja silmist. Ehk siis, formaalselt küll indie, tglt. aga 1 ülijõle romantiline komöödia, mis kahtlemata kuulub jõledate romantiliste komöödiate abs. jõlemiku Kuulsuste halli. Jopakolla!:( Sellised filmid ei ole minu meelest mitte enam tüütud, vaid need ajavad mul suisa hinge täis.

Üldse on nii, et enamik filme, mida ma 100ga jälestan, kuuluvad romantilise komöödia žanrimääratluse alla. Ilmselt küll tekitaksid minus vastikustunnet ka mitmesugused märulifilmid, aga siin on see paha viga, et neid ma’i vaevu lihtsalt vtmgi. Romantilisi komöödiaid ma aga vtn, sest:
1)Nende hulgas on olnud mitmeid tõelisi pärle (“Mees ja naine” näit., täiesti ületamatu linatöö mu meelest)
2)Kuidagi on meelde jäänud, et seal on enamasti siiski mingi tegevus, sageli loogilinegi, mõnix isegi huvitav:)
3)Et neid peetakse “naistefilmideks”, siis moodsa, feministlikke vteid jagava, mehena’i saa ma mitte kuidagi neid vtma jätta
4)Üldse huvitavad mind tundeliigutused rohkem kui mingi paugutamine

Paraku tuleb oma vtmisharjumusi vist siiski muuta, sest enamik romantilisi komöödiaid tundub olevat mingi patriarhaalne kräpp. Aga eriliselt suudab filme jõlestada Julia Roberts. Tundub, et piisab selle näitlejatari ilmumisest, et režissööril viimanegi normaalne mõte teadvusest haihtuks ning edasi suudab ta toota vaid mingit patriarhaalset kakat iluleva naislillekesega. Kui ma selle teema mõni päev tagasi fb-s üles võtsin, nimetati küll paari filmi, kus Roberts täitsa norm. inimest mängivat. Neid ma pole kahjuks näinud.

Siis mdgi ultraõudne teleseriaal “Meeleheitel koduperenaised”. Vat selle patriarhaalse ajupesuroppuse tegijad paigutaksin ma ajamasina abil stalinistlikku N-Liitu, ülejäänu jääks juba tollase režiimi teha. Aga mida iganes nad siis ka’i teeks – “Meeleheitel koduperenaiste” väljamõtlemise & tootmise eest ei saa mitte 1ki planeedil Maa väljamõeldud karistus olla piisavalt karm. Pigem vastupidi:)

Seejärel kõik Judd Apatow filmid, mille läbiv moraal näikse olevat “maailma kõige jubedamad luusermehed on ikkagi mäekõrguselt üle (nendesamade seltskonnas nii hinnat patriarhaalsete normide järgi) parimaist, südamlikumaist & ennastohverdavamaist naisist”.

Et kellelegi ei hakkaks aga tunduma, et ma jagan siin mingit üsna labast “Oo väärtfilmideks peetud, kuis küll kõik muu nii tühine pask on teie kõrval” hoiakut, siis olgu öeldud, et Lars von Trier pole mulle kunagi meeldinud, sest minu arust tglb ta mõttetu (eriti just vaimse) vägivalla ülistamisega & ainult sellega.

(Ning nagu tellitult, hakkas just nüüd taas last fm-s mängima Marketa Irglova lugu “The Hill”:))

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

3 responses »

  1. Kober ütleb:

    A: Filme tehakse erinevatele maitsetele ja maailm PEABKI ILMTINGIMATA mitmekesine ja mitmetahuline olema. Ärikale oma filmid, põllumehele oma ja kipspeadele omad. Kui kõik kuulaksid Mozarti, sööks keeduporgandit ja käiks teksades, teeksin ma eneka.

    B: ja teised tähed.
    Once oli ok muusikafilm. Romantikat oli palju, nõus. Mina ka ei hooli romkomist eriti.

    Räägitakse, et on olemas sport. Selline, mis nõuab pingutust. Odavise ja maratonijooks ja poks ja… Ja siis on olemas nn tugitoolisport. Kui vaatad telekast spordiülekannet.
    Ja see, kui sa vaatad telekast “Meeleheitel kodumasinaid” pidavat olema sport. Mitte tugitoolisport. Sest see nõuab pingutust!😀

    Indi-filmide määratluses ma sinuga nõus ei ole. Kõige esmane tunnus on siiski stampide ja kaanonite vältimine. Sõltumatus Hollywoody mallidest. Intellektuaalne tulevärk võib olla, ei pea. Selles independence seisnebki, et “ei pea”.😛

  2. Kober ütleb:

    Ei tea.
    Ma pole sulle vastu vaielnud, kas see Once oli õige indie või mitte🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s