Palestiina kristlased.
Juutidele on nad väärusulised goid.
Moslemeile on nad väärusulised gjaurid.
Korralikule eestlasele on nad “samasugused mustpersed, nagu kõik need tšurkad”.
Võtkem auto, sõitkem kraavi!
Saagem surma mõlemad!
Järele meist jäävad laibad,
Vaev ja valu lõppenud!
Hõissa ja valleraa!
Vaev ja valu lõppenud!
Hurraa!!!
“It’s easy to die here,” teatab Deniss Pušilin Euronewsis. Mind huvitab, et kui see tõsi on, siis miks ometigi ta seda veel teinud pole?
Me ei või sallida, et mehed konkureerivad naistega teiste meeste pärast. Nii võib kahjuks juhtuda teistes maailma riikides, aga nii ei tohi juhtuda Keenias!
(Keenia president William Ruto)
Homoseksualism on Lääne keskkonnaaktivistide sünge vandenõu, eesmärgiga vähendada radikaalselt Maakera rahvastikku kliimamuutuse tõrjumiseks.
(Anglikaani Kiriku Keenias peapiiskop Jackson Ole Sapit)
Quora, ehk “Küsi julgesti” tüüpi keskkond, kus saab esitada mis tahes küsimusi ning keegi, kes end sel teemal pädevaks peab, siis ka vastab. Sain sealt keskkonnast kord vajalikku infot mingis paavstlusega seotud küsimuses, aga sellest ajast peale jookseb Quora Digest iga päev mulle e-postkasti. Kaks korda päevas inglise ning üks kord soome keeles.
Paraku on see masendav, sest olen sealt saanud kindla teadmise, et valdav osa Maakera elanikest on valusad idioodid. Ei erine ükski riik siin teisest, üks maailma ots teisest, kõikjal, kuhu vaatad, üle laia maailma, muudkui idioodid reas. Need küsimused, tulgu nad Antwerpenist või Lagosest, Osakast või Torniost, on valdavas enamuses niivõrd ajulagedad, et minu usk inimkonna kestlikkusse on täieliku kollapsi äärel.
Lollus on globaalne & lõputu ning liik, kuhu kuulub niivõrd massilises koguses ebaadekvaatseid isendeid, ei saa lõpetada muudmoodi, kui lollusesurma surres.
How I missed Her
How I missed Her
How I missed my Clementine
But I kissed Her little sister
And found out, I’m pedophile
Vaatan dokki Myanmar’ valitsusvastastest naisterroristidest. Väga hea film, väga hea vaib, ei mingit ninnu-nännut, nagu stereotüüpselt ikka naistega seostatakse. Mingit kuradi lohv-piss-harmooniumit (mida kahjuks feministid ise sageli ajama kipuvad) ei ole. 21-aastane terrorist seletab asjalikult: “Mõistlik on rünnata lõhkekehadega, sest kuul tapab ainult ühe inimese, aga lõhkekeha tapab paljusid!”
Vat see on feministlik rollimudel, mis rollimudel ka on! Äge!!
Kes nüüd hakkab siin undama, et “Issand, missugune kohutav vägivald!!”, sellele tuletan meelde, et Myanmar’s valitseb hunta, mille pea tööstuslikud veretööd ületavad terroristide rünnakud mitmekordselt. Selliste autoritaarsete režiimidega ei saa ninnu-nännu “räägime nüüd läbi” või “vägivallatu vastupanu” meetoditega toime tulla.
Ega muud suurt polegi öelda sel kaunil esmaspäeva hommikul, mis oleks veelgi kaunim, kui poleks olnud orkide raketirünnakuid Kiievile, Lvivile & mujalegi. Aga pole viga, usun, et lõpuks õiglus võidutseb ning orkid kärvavad.
Vene okupante Ukrainas on nimetatud juba igasuguste nimedega, orkid jms. Viimaste sündmuste valgel lisaksin neile veel ühe nimetuse: shitlerlased.
Kui vaadata just praegu Punasel Väljakul toimuvat, saab väljend “kari munne” uue tähenduse.
Täna hommikul uudiseid kirjutades ei saa ma jälle aru, miks peab ütlema Deripaska, miks ei võiks öelda lihtsalt deripask?
Kümne aasta eest oli võimalik avaldada FB-s selline sissekanne ilma bänni saamata:
Kui sul tuju halb, siis püüa seda teistelegi näidata.
Kui sul tuju halb, siis naabril nossu löö!:)
Nägin möödunud ööl unes, et olime öisel ajal Janar Alaga Tallinna Bussijaamas ning avastasime, et on tekitatud uus bussiliin Riia vahet, pilet kõigest mingi kolm eurot. Mõtlesime, et oleks päris tore Riiga sõita, aga läheks hoopis autoga.
Järgmises stseenis olimegi juba autos teel Riia poole. Auto oli ürgvana Ford Sierra. Janar tegi rooli taga igasugu kummalisi asju, näiteks kiskus rooli samba küljest lahti, kõpitses seda natuke, pühkis niiske salhvakaga üle ning pistis jälle oma kohale tagasi. Küsisin, kas Keiti on väga kurb, et meiega kaasa tulla ei saanud. “Ei tea, aga hea, et ta meile valla korteri välja ajas, muidu poleks kusagil elada,” vastas Janar.
Riia kesklinnas kohtasime esmalt Marko Reikopit. (Või Reikoppi? Ma pole kunagi mõelnud, kuidas tema nime korrektselt käänatakse). Teda jälitas üüratu rahvahulk, koolieelikuist raukadeni, kes kõik nõudsid autogrammi. Selgus, et Marko on Riia Ooperis lavale toonud nüüdisaegse balleti, mis läheb väga edukalt peale ning kõik etendused on välja müüdud & piletid maksavad mustal turul röögatut hinda. Siis aga kargas kuskilt lagedale politsei, kes asus Markot taga ajama. Meie Janariga ei küsinud põhjuse järele, vaid haarasime Marko kaasa ning siksakitasime Riia kesklinna tänavavõrgus edukalt politsei eest ära. Peitsime Marko esialgu ühe pruuni, 1950. aastate uusklassikalises stiilis linnamaja keldrisse ning otsustasime sööma minna. Lidosse, sest nostalgiline, hea vaibiga ning tugevdab sidemeid eesti & läti rahva vahel.
Minu jaoks on Stalnuhhin tavaline Kremli troll, kelle idee on Kremli natside toetamine.
Nika jagas FB-s alljärgnevat. Kui see nii on, peaks olema lihtne Venemaa režiimijuht kohalt võtta – piisab, kui talle telekaamerate ees (loomulikult otseülekandes) viina näkku visata:
KIIRE!
Et minu abikaasa jäi koroonasse ning mina olen vastutustundlik lähikontaktne (tegelikult olen vaktsineeritud & puha, nii-et võiksin ise kontserdile minna, aga ma üksi ei taha) siis on homseks, kolmapäevaks , 10. augustiks pakkuda kaks piletit Kõltsu mõisa “Naised Köögis” kontserdile. Kontsert algab kell 7.00 p.m. ning piletid maksavad 50 eurot. Võin müüa ka ühekaupa, 25 eurot tükk. Huvilistel palun ühendust võtta aadressil sadamalinlane@gmail.com. Seda kuulutust palun jagada.
Ärge iial häbenege midagi, mis pole häbiväärne, iial! Ükskõik, mida avalikkus arvab. Kui te lasete end puritaanidest & kivistunud vaadetega komblejaist segada, jääb elu elamata.
Absoluutselt kõik on lubatud ning miski pole keelatud, kuni te austate teise inimese sama vabadust ning ei ürita teda või tema tahet orjastada. See ongi kogu käsuõpetus & prohvetid.
FB-s jagati täna droonifotot kõrge korstna ülemisest otsast, kus sai augu kaugu korstna sisse vaadata. See tõi meelde, et olen ju varem mõelnud, mis teeksin ma siis, kui minu ette oleks seatud nõue korstna otsast alla kukkuda. Et kui mingit muud varianti ei ole, lihtsalt pead korstna otsast alla kukkuma & surma saama. Seda vältida ei ole võimalik. Küll saad tingida korstna otsast allakukkumise asjaolude üle.
Sellisel juhul tahaksin ma ilmtingimata kukkuda väljapoole, mitte korstna sisse. Miskipärast tundub eriti jubedana surm korstna sisse kukkumise läbi. Aga ma tahaksin teada, miks? Korstna, mille kõrgus on 100 meetrit või rohkem, puhul pole ju vahet, surma saad kindlasti. Siiski tundub surm korstna sees kukkumise läbi hirmsam, kui korstna otsast korstna kõrvale prantsatamise läbi.
Kas on siin see, et korstnasse kukkunu laipa ei pruugita iialgi leida, samas kui korstna kõrvale kukkuja kukub & sureb ikka kuidagi “kõigi silme all”? Et surmani ei kao side ühiskonnaga? Kas on turvaline kukkuda, kui sinu viimaseid hetki saadab teadmine, et sinu tragöödiast ollakse teadlikud ning sinu laipa käsitletakse väärikalt?
Samas olen ma ise väärikaks surmaks pidanud just seda, et lähen metsa, inimasustusest võimalikult kaugele; kuhugi, kust mind kindlasti ei leita, heidan seal pikali ning avasilmi taevasse vaadates suren üksi (surmaaeg peab siis olema kõige parem varasügisel, halvemal juhul hiliskevadel, kummalgi pole massiliselt putukaid, ega muid suremist vastikuks muutvaid tegelasi ega tingimusi). Üksindus, eraldatus on sellise suremisviisi puhul positiivne. Miks muutub see siis negatiivseks korstnasse kukkumise puhul?
Obesega Riiga 